6.1. Erialase teadmuse arendamine

6.1.1. juhin õpikogukondi ja koostöövõrgustikke erialase teadmuse arendamiseks

Minu jaoks oli möödunud õppeaasta esimene, mil võtsin enda kanda inglise keele ainesektsiooni juhi rolli. Veidi hiljem laienes koordineerimine — nüüd toetan ka saksa keele ning vene keele kui võõrkeele sektsioonide tööd. See on minu jaoks uus kogemus, mis on olnud ühtaegu väljakutse ning professionaalse ja isikliku kasvu allikas.

Alguses tajusin oma rolli pigem korralduslikuna: kutsuda kolleege kokku, saata päevakord, edastada infot. Töö käigus sai aga selgeks, et just mitteametliku erialase koostöö kaudu kujuneb ühine arusaam käimasolevatest muudatustest ning sünnivad praktilised lahendused. Mõistsin, kui oluline on mitte ainult „koosolek ära pidada“, vaid luua tingimused dialoogiks — nii, et igaüks saaks kaasa rääkida, küsimusi esitada, kahtlusi jagada, kogemust või lahendust pakkuda.

See roll arendab minu enesedistsipliini, ajajuhtimist ja võimet tööprotsesse koordineerida. Pärast seminaridel ja veebiseminaridel osalemist (nt kirjalike eksamitööde hindamise teemal) võtan enda peale lühikokkuvõtete tegemise ja kolleegidele edastamise. (Fotol — kiri, mille saatsin kolleegidele pärast eksamimuudatusi käsitlenud seminari. FOTO) See aitab hoida ühtset infovälja, eriti siis, kui kõigil ei ole võimalik ise kohal olla. Samas on tähtis mitte üksnes materjale saata, vaid veenduda, et info on läbi loetud ja mõistetud ning küsimused on adresseeritud. See tähendab, et võtan osa vastutusest selle eest, et teadmised jõuaksid päriselt „kohale“. See omakorda on õpetanud mind töötama täpsemalt, sõnastama selgemini ja arvestama kolleegide tegeliku koormusega.

Otsin järk-järgult sobivaid suhtlusformaate — alates lühikestest vahetunnivestlustest või e-kirjavahetusest kuni minikoosolekute, veebidialoogide ja töötubadeni. Oluline on mitte üle koormata ei iseennast ega kolleege, kuid samal ajal mitte lasta olulisel infol kaduma minna. Selline formaadi valik on samuti oskus, mis tuleb kogemusega ja eeldab paindlikkust ning austust teise inimese aja vastu.

Eraldi väljakutseks sai minu ettekanne pedagoogilisel nõukogul, mis käsitles tehisintellekti kasutamist õpetaja töös. (Fotol — hetk minu esinemisest: FOTO; fotol — haridustehnoloogi tänusõnad ürituse korraldamise eest. FOTO) See oli mulle uus olukord: esineda kogu kollektiivi ees, esindades mitte ainult oma mõtteid, vaid ka ainesektsiooni seisukohti. Tuli kõik ette mõelda, struktuurset ülesehitust planeerida ja võimalikke küsimusi ette näha. See oli pingeline, kuid tõi enesekindlust — tunnen end nüüd avalikes tööaruteludes märksa rahulikumalt. Usun, et see ettekanne aitas ka kolleegidel — eriti eesti õpetajatel, kellega me igapäevaselt harva kokku puutume — näha mind uuest küljest.

Mõistsin ühtlasi, kui oluline on luua usalduslik ja vastastikku toetav õhkkond, eriti pideva ülekoormuse, kasvavate nõudmiste ja sagedaste muudatuste tingimustes. Sellised tingimused võivad kergesti viia läbipõlemiseni — nii õpetajatel kui ka õpilastel. Sektsiooni aruteludes püüan rääkida avatult teemadest, mis meid kõiki puudutavad: üleväsimus, välise surve tunne, emotsionaalne väsimus. Me ei leia alati ideaalset lahendust, kuid juba see, et saab jagada, olla kuuldud ja arutada, vähendab pinget.

Seega on ka sellise väikese sektsiooni juhtimine minu professionaalses teekonnas oluline etapp. Ma mitte ainult ei laienda oma teadmisi ja ei hoia end süsteemimuudatustega kursis, vaid arengun spetsialistina, kes oskab kuulata, struktureerida, jagada, innustada ja koordineerida. See aitab mul kasvada — nii pedagoogina kui ka inimesena.

6.1.2. olen välja töötanud innovatiivseid ja loovaid lahendusi

Sellel ametikohal töötan ma alles esimest aastat, seetõttu ei ole veel jõudnud teha palju ettepanekuid. Kuid mul on juba arusaam sellest, millises suunas ma sooviksin koolikeskkonda arendada — eriti mis puudutab õpilaste füüsilist ja vaimset tervist.

Töötades klassis, puutun ma üha sagedamini kokku olukordadega, kus näiliselt „lihtsate“ raskuste (näiteks väsimus, hajameelsus, endassesulgunud olek) taga ei ole mitte motivatsiooni puudumine, vaid reaalsed seisundid, mis vajavad tuge. Ja kuigi koolis tehakse palju turvalisuse ja üldise heaolu tagamiseks, tundub mulle, et just krooniliste haiguste ja laste vaimse seisundi teema ei kerki esile piisavalt sageli — kas killustatult või alles „faktina“, kui olukord nõuab kohest sekkumist.

Et proovida seda vestlust alustada, pakkusin 7. klassi õpilasele kirjutamisülesande teemal „Diabeet“. Me ei kirjutanud lihtsalt loovtööd, vaid lõime koos väikese infolehe (FOTO), kus selgitasime, kuidas ära tunda hüperglükeemia ja hüpoglükeemia sümptomeid ning kuidas käituda hädaolukorras. See ülesanne andis põhjust aruteluks — nii laste kui ka kolleegidega. Ja kummalisel kombel andis selline loov ja praktiline formaat rohkem tagasisidet kui mõni ametlik juhis.

Lisaks kerkis loovtööde käigus esile ka enesevigastamise teema. See on miski, mis pole silmaga näha, kuid õpetajad peaksid oskama seda märgata ja kavandama oma õppetööd nii, et lisaks akadeemilistele tulemustele oleks võimalusel võimalik aidata ka selle hingevalu ületamisel.

Minu ettepanek oli korraldada rida kohtumisi õpetajatele ja õpilastele tervise- ja noorteprobleemide spetsialistidega, kes võiksid rääkida meile sagedamini esinevatest tervisemuredest noorte seas, nende avaldumisvormidest, sellest, kuidas reageerida jne.

Just sellisena tahaksin ma näha meie kooli — paigana, kus õpilane tunneb end turvaliselt mitte ainult akadeemiliselt, vaid ka inimlikus mõttes.

6.1.3. olen ette valmistanud ja korraldanud valdkonda populariseerivaid üritusi ja projekte

Üheks minu töövaldkonnaks on koolisiseste ja -väliste ürituste korraldamine ja läbiviimine, mille eesmärgiks on suurendada õpilaste huvi inglise keele õppimise vastu, arendada nende tunnetuslikku aktiivsust ning keelealast teadlikkust.

Sel aastal korraldasime koos kolleegidega waldorfkoolist linnalise ingliskeelse luule etluskonkursi. Ürituse eesmärgiks oli tutvustada õpilastele inglise luulet, arendada väljendusoskust ja tugevdada enesekindlust esinemisel võõrkeeles. Minu roll seisnes õpilaste ettevalmistamises: valisime koos luuletusi, töötasime läbi häälduse, intonatsiooni ja esituse ilmekuse. Mitmed minu õpilased saavutasid auhinnalisi kohti, mis oli neile oluline saavutus. Samuti aitasin ruumi kujundamisel ja ürituse korralduslikes küsimustes. Kuigi need ülesanded võivad tunduda “teisejärgulised”, on just need need, mis loovad vajaliku hubasuse ja tähelepanelikkuse õhkkonna. (FOTO , FOTO)

Lisaks viisime kooliprojekti “Iseõppimise päevad” raames koos kolleegidega läbi tegevuse 7. klassidele, mis oli seotud “Uudishimu päevaga”. (Fotol jagan dokumenti ideede ühiseks arutamiseks. FOTO) Õpilastele anti ingliskeelne ülesanne, mis käsitles olulist kohaliku elu teemat – uue silla ehitamist linnas ( Ülesanne "New Pärnu bridge" DOKUMENT). Töö toimus koduse miniuuringuna: õpilased otsisid infot, vastasid küsimustele, koostasid dokumendi ja esitlesid tulemusi klassis. Projekti lõpus koostasin aruande (DOKUMENT), milles kajastasin, kuidas õpilased ülesandega hakkama said, milliseid järeldusi nad tegid ja kuidas see mõjutas nende suhtumist ainesse. See kogemus võimaldas siduda keeleõppe kohaliku teemaga, mis suurendas õpilaste motivatsiooni ja kaasatust.

Üheks suunaks, milles ma püüan arendada õpilaste huvi keele vastu, on uurimuslike tegevuste kaasamine õppeprojektidesse. Isegi kõige lihtsamad vormid – näiteks miniküsitlused või klassikaaslaste vastuste analüüs – võimaldavad keelt vaadelda uue nurga alt ja mõista, kuidas see tegelikus elus toimib.

Näiteks viidi projekti raames, mis keskendus vene ja inglise keele fraseologismide võrdlemisele, läbi küsitlus erinevate klasside õpilaste seas. Me soovisime teada saada, millised püsiväljendid valmistavad raskusi ja kuidas neid õpilaste seas mõistetakse. Tulemused olid ootamatud ja ausalt öeldes isegi mõneti murettekitavad. Näiteks selliseid tuntud väljendeid nagu “a piece of cake” või “break a leg” tõlgiti sageli otsetõlkes või anti neile oma tähendus – näiteks “murda jalg ja mitte edasi minna” või “tekitada probleem”.

Sama huvitavad olid vastused vene keele fraseologismide kohta. Näiteks “выйти из себя” (kaotada enesevalitsus) tõlgendati kui “peaaegu kõik unustada” või “oma võimaluste piiridest väljuda”. Väljend “китайская грамота” (hiina keel kui midagi arusaamatut) tõi esile eriti laia tõlgenduste spektri: “kontrolltöö”, “rääkida hiina keeles”, “halb käekiri” või isegi “hullumeelsus”.

See projekt oli paljudele õpilastele tõeline avastus: nad ei korranud õpikus seeditud infot, vaid uurisid, analüüsisid, tegid järeldusi ja esitlesid tulemusi miniesitlustena. Paljude jaoks oli see esimene teadlik töö keele kui nähtusega väljaspool õpikut. Minu jaoks oli see võimalus ümber hinnata, kui järjepidevalt me tegelikult fraseologismidega tegeleme ja kui oluline on selliste teemade juurde regulaarselt tagasi pöörduda, sealhulgas keeltevahelises võrdluses. (LOOVTÖÖ) Hiljem esines õpilane selle tööga õpetajate ja klassikaaslaste ees.

Selliste projektide kaudu lakkab keel olemast “õppeaine” ja muutub huvitavaks, elavaks osaks maailmast, kus noored õpivad mõtlema, tundma, küsimusi esitama ja vastuseid otsima. Ja minu arvates on see üks tõhusamaid viise aine populariseerimiseks.

Kirjandus

Coyle, D., Hood, P., & Marsh, D. (2010). CLIL: Content and Language Integrated Learning. Cambridge University Press.
Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985; 2000). Self-determination theory. University of Rochester.
Goleman, D. (1995). Emotional Intelligence: Why It Can Matter More Than IQ. Bantam Books.
Lieberman, A., & Mace, D. H. P. (2010). Making Practice Public: Teacher Learning in the 21st Century. Journal of Teacher Education, 61(1–2), 77–88.
Resnick, L. B. (1987). Education and Learning to Think. National Academy Press.
Ryan, R. M., & Deci, E. L. (2000). Intrinsic and Extrinsic Motivations: Classic Definitions and New Directions. Contemporary Educational Psychology, 25(1), 54–67.