Nagu ma juba varem kirjutasin, on tihe koostöö lapsevanemate, õpetajate ja õpilaste vahel üks kaasava haridussüsteemi viiest põhielemendist. Tõhus toetus on võimalik ainult siis, kui õpetaja, vanemad ja teised osapooled teevad sisulist koostööd. Koostöö on oluline tehtud töö mõtestamiseks, kogemuste jagamiseks ja edasiste sammude kavandamiseks. Kui kooli ja kodu suhted põhinevad positiivsel ja konstruktiivsel tagasisidel, toob see kasu lastele, peredele, õpetajatele ja kogu haridusasutusele (Urm, 2024).

Seda mõtet toetab ka Joyce Epstein (2011), kooli ja pere koostöö kuue tüübi mudeli autor. Tema sõnul parandab perepoolne tugi oluliselt õpilaste õppeedukust ja kaasatust. See on eriti oluline kaasava hariduse kontekstis, kus kooli ja kodu jõupingutused peavad olema omavahel kooskõlastatud.

​

Lapsevanemad

Ühelt poolt usun ma, et isegi mina – professionaalne õpetaja – ei saavuta alati soovitud tulemusi tunnis, seega ei ole õiglane ega realistlik eeldada, et hariduseta lapsevanemad suudaksid rohkem.

Teiselt poolt vajavad lapsevanemad samuti tuge ja nõustamist, eriti peredes, kus muretsemine kuhjub. Kasutan igat võimalust kontakti loomiseks: e-posti, telefonivestlusi, lühikesi kohtumisi enne esimest tundi või pikemaid vestlusi pärast koolipäeva lõppu. Ma jälgin, et minu vestlused vanematega oleksid julgustavad ja motiveerivad – isegi siis, kui lapsel on palju raskusi. Kui suhtlus toimub kirjalikult, kasutan kolme punkti mudelit: fakt – tõlgendus – positiivne suund. Kui suuline, siis "burgeri printsiipi" (positiivne – konstruktiivne – positiivne).

Selline lähenemine vastab Thomas Gordoni (2003) soovitustele tema programmis Teacher Effectiveness Training, kus ta rõhutab, et mittevägivaldne ja lugupidav suhtlus täiskasvanute vahel hariduses vähendab konflikte ja tugevdab usaldust.

See on eriti oluline nende perede jaoks, kes tunnevad end oma lapse raskuste ees abituna. Minu eesmärk on näidata vanematele, et ma näen nende lapses isiksust, mitte probleemi, ja olen valmis toetama nii last ennast kui ka vanemaid nende muredes. Me ei ole vastaspooled, vaid üks meeskond.

Carl Rogers rõhutas: “Kui keegi meid tõesti kuulab – ilma hinnanguid andmata, ilma püüdmata meid muuta – on see tunne erakordselt väärtuslik” (Rogers, 1961). Just seda tunnet püüan ma vanematele anda isiklikel kohtumistel.

Punktis 5.2.3 tõin näite pere nõustamisest koduse keskkonna kujundamisel, mis toetab õppimist. Tänu meie koostööle tulevad isegi keeleliselt nõrgad õpilased tundidesse naeratades ja õppimistahtelised.

Ma lähtun ideest, et õpetamine on kooli ülesanne, samas kui pere roll on lapse psühholoogilise stabiilsuse tagamine. Siinkohal toetan ma Uri Bronfenbrenneri (1979) arengupsühholoogia ökoloogilisele teooriale, mille kohaselt avaldab just kodune keskkond lapse arengule esmast ja kõige olulisemat mõju. Uni, toit, rahu, emotsionaalne toetus, ajakava ja struktuur – see on baas, ilma milleta ei saa haridus olla püsiv ega edukas.

Tuleb sageli meelde tuletada vanematele, et nende kohustus on kodus luua turvaline keskkond: tagada uni, toit, rahulik rütm, kontrollida ekraaniaega, vähendada stressi ja pakkuda emotsionaalset tuge – mitte muuta õppimine kodus lisapinge allikaks. Kodune keskkond võib kas tugevdada või pärssida kooli pingutusi.

Isegi kui tundub, et õppekava on lihtne, ei suuda laps õppida, kui ta on väsinud, näljane, ärritunud või kroonilises stressis. Kui tegemist on erivajadusega lapsega, võib üksainus rütmihäire kodus tühistada kogu õpetaja töö.

Teisalt saan ma aru, et kordamine ja õpitu kinnistamine kodus on siiski vajalik – eriti lastele, kellel on raskusi taju, keskendumise või keelega. Seetõttu on minu ülesanne leida tasakaal: mitte koormata peret üle, kuid samas anda selged ja lihtsad juhised, kuidas last toetada väikeste ülesannete, sõnade kordamise, videote vaatamise või selgete koduste tööde juhendite kaudu (FOTO).

Olles ise nii õpetaja kui ema, näen olukorda nii lapse kui lapsevanema silmade läbi – ja üha sagedamini mõtlen: kus lõpeb kooli vastutus ja algab pere oma? Siiani pole mul vastust.

Aga kui ma kuulen, kuidas ühiskonnas üha enam kõlab pahameel: “Miks mina pean õpetaja töö ära tegema?”, siis minu vastus on: ei pea. Õpetama peab õpetaja.

​

Kolleegid ja teised osapooled

Ühel korral tuli mul kaasata kolleege keerulise või ebaõnnestunud koostöö korral lapsevanematega. Põhjused võivad olla väga erinevad: negatiivne suhtumine kooli, õpetaja või tema töömeetodite mittetunnustamine, vanema sotsiaalsete oskuste puudumine, allasurutud hirmud või lihtsalt igapäevased kodused probleemid jne. Kuid isegi kui põhjused olid selged, ei õnnestunud koostööd taastada.

Tuli kaasata klassijuhataja, psühholoog ja isegi sotsiaalpedagoog, kuid see ei muutnud olukorda. Kuna lapsevanemad väljendasid oma negatiivset suhtumist kooli ja õpetajatesse üsna avalikult — teistele vanematele, õpilastele ja isegi oma lapsele —, mõjutas see last väga halvasti: ta ei tundnud end tundides turvaliselt ega mugavalt, ei suutnud keskenduda, õppimine ja tähelepanu nõudsid temalt järjest rohkem energiat, väsimus ei võimaldanud tal rahulikult ühe koha peal istuda... kõik see kuhjus kiiresti nagu lumepall, muutes korraliku õpilase närviliseks poisiks, kes lõpuks istus laua all.

See oli ainus kord, kui mõistsime, et teist teed pole, ja otsustasime kolleegidega kindlalt vanematele öelda: meie kool – meie reeglid. Õpilane ei saa ise otsustada, kas ta teeb kodutööd või mitte. Ta ei saa ise valida, kuidas ta ülesannet täidab, kui õpetaja ei ole sellist valikut ette näinud. Testid ja kontrolltööd tuleb sooritada kooli kehtestatud korras.

Pärast seda vestlust ärevus küll veidi taandus – vähemalt suutis ta tundides rahulikult kohal olla. Kuid koostöö ei paranenud. Näeme, millise suhtumisega tulevad tema vanemad ja laps septembris meie kooli tagasi.

​