4.3. Oma füüsilise, vaimse ja
emotsionaalse heaolu tagamine
4.3.1. hoian tasakaalus oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist
Minu jaoks on töö kõige raskem osa emotsionaalsed tõusud ja mõõnad. David N. Aspinwall on neid isegi võrrelnud „Ameerika mägedega“, kuna õpetajad kogevad sageli tugevaid emotsionaalseid kõikumisi. Robinsoni uurimus näitab, et õpetajad võivad tunda suurt rõõmu ja saavutustunnet, kui tund õnnestub, ning seejärel pettumust või läbipõlemist, kui õpilased ei ole kaasatud või rikuvad tunni kulgu. Õpetaja emotsionaalsed kogemused on tihedalt seotud tema vastutustundega ning tundega, kas tal õnnestus või ebaõnnestus klassis. Õpetaja ametit peetakse sageli emotsionaalselt nõudlikuks, kuna see eeldab intensiivset suhtlemist õpilastega, distsipliini ja kaasatuse hoidmise survet ning vajadust vastata õpilaste mitmekesistele emotsionaalsetele vajadustele.
Kaks aastat tagasi jalutasin õhtuti oma koeraga (FOTO). Kuid pärast Rootsi psühhiaatri Anders Hanseni raamatu lugemist sain aru, et lihtsalt liikumisest ei piisa, kui mu eluviis on istuv ja töö pingeline (MEMO).
Nüüd jooksen 4–5 korda nädalas 5 kilomeetrit (FOTO) ja hüppan ka hüppenööriga (FOTO). Pärast sellist trenni ei ole mul enam energiat halbadele mõtetele — uinun rahulikult ja tunnen, et stressi talumine on muutunud lihtsamaks.
Ma saan ühendada hobi ja töö lugemise kaudu (sellest kirjutasin pikemalt p. 4.1.3.). Erialase kirjanduse lugemine ja koolitustel osalemine on suurepärane viis ümberlülitumiseks ja samal ajal millegi meeldiva ning kasuliku tegemiseks. See on väga väärtuslik ka professionaalse arengu seisukohalt.
4.3.2. saan tuge probleemide tekkimisel kolleegidelt, mentorilt, juhtkonnalt, tugispetsialistilt jt
Alates esimestest tööpäevadest waldorfkoolis sattusin avatud ja elava pedagoogilise koostöö õhkkonda. Meil toimuvad iganädalased õpetajate nõupidamised neljapäeviti, mis ei täida ainult koordineerivat rolli, vaid on ka inimliku toe ruum. Koosolekuid alustame ringis: jagame lühidalt isiklikke tähelepanekuid, enesetunnet või lugusid klassielust. ( FOTO, FOTO)
Kui mul algasid keerulisemad ajad, mille tõttu pidin tihti töölt eemal olema, jagasin seda avameelselt ühel koosolekul. Sain vastuseks siira toetuse — soojad sõnad, pakkumised abi osas. See ei olnud lihtsalt viisakus, vaid tõeline valmisolek olla olemas (FOTO).
Seda kogemust püüan kanda ka oma tavakooli. Näiteks tekkis mul ühe uue kolleegiga juhuslikult traditsioon kell 10 teed juua. Kell 9:55 heliseb kell, paneme veekeetja tööle ja kell 10:00 joome koos tassi teed, arutame sündmusi, uudiseid — mõnikord isegi natuke lobiseme.
Aja jooksul on meie „külaliste“ arv kasvanud — sellest on kujunenud mitteametlik õpetajate nõupidamine. Need lühikesed vestlused on muutunud toetuspunktiks: saab end tühjaks rääkida, kuulda mõistmist, tunda, et sa ei ole üksi.
Ühel hetkel hakkasin mõtlema, miks see teejoomine on nii populaarne — ja leidsin kinnitust ka teaduskirjandusest (MIT Sloan Management Review): kollektiivsed lühikesed pausid parandavad tööviljakust, vähendavad ärevust ja tugevdavad meeskonnatunnet.
Seega on isegi kell 10 teejoomine psühholoogilise toe meede.
Kirjandus
Aspinwall, D. N. (2005). The Roller Coaster of Teaching: Emotions in the Classroom.
Hansen, A. (2019). Hjärnstark: Hur motion och träning stärker din hjärna. Bonnier Fakta.
MIT Sloan Management Review. (n.d.). The surprising benefits of small breaks at work.
Robinson, V. M. J. (2007). The impact of leadership on student outcomes: Making sense of the evidence. Educational Administration Quarterly, 44(5), 635–674.