​1 Kuidas ma orienteerun HEV valdkonda puudutavates õigusaktides (mõistab ja kasutab HEV valdkonnas kasutatavat enamlevinud terminoloogiat)

​

Mulle on väga südamelähedased strateegilised eesmärgid, mis on kirjas dokumendis „Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035“, eelkõige idee luua avatud õpikeskkond, mis võimaldab individualiseerida õpet. Selline õpe mitte ainult ei arvesta õppija vajaduste ja võimetega, vaid toetab ka iga õppija eneseteostust. Lisaks rõhutatakse kooli ja pere ühise koostöö olulisust. See on eriti tähtis siis, kui tegemist on erivajadustega lastega, olgu nende vajadused ajutised või püsivad.
Eesti siseriiklik seadusandlus keelab diskrimineerimise, tagab kaasava hariduse kättesaadavuse erivajadustega lastele ning kohustab koole kohandama õppekavasid, õpetamismeetodeid ja õpikeskkonda vastavalt erinevate vajadustega õpilastele.

Lisaks tasub pöörata tähelepanu õpetaja rolli muutumisele Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 vastavalt. Arengukava rõhutab, et ühiskonna, tööturu ja hariduse muutused mitmekesistavad õpetajate rolli ja neile esitatavaid ootusi. Tulevikus omandab õpetaja üha enam õpilase toetaja ja juhendaja rolli ning tegutseb väärtuskasvatajana,  kes kujundab teadlikult õppija hoiakuid ja toetab ennastjuhtiva õppija kujunemist.

Kaasava hariduse magistriõppes omandasin olulisi teadmisi kaasamise põhimõtetest ja praktikast ning väärtuslikke oskusi, mis aitavad ära tunda õpilaste vajadusi ja pakkuda neile vajalikku tuge.
Eriti kasulik oli kaasava hariduse kursus, mis süvendas minu arusaamist hariduslike erivajadustega õpilaste toetamist reguleerivatest õigusaktidest. Uurisin kaasava haridusega seotud terminoloogiat erinevate dokumentide väljatöötamise käigus ja tean nüüd, kust vajadusel lisainfot leida.
Suhtlemisoskus erinevate huvigruppidega õppeprotsessis on muutunud minu töös oluliseks vahendiks, mis võimaldab sujuvamat ja tõhusamat koostööd õpilaste toetamiseks.
Ma olen Waldorfkooli õpetaja. Kaasav haridus on aluspõhimõte Waldorfkoolides maailmas. Meie koolisisesed dokumendid (Pärnu Waldorfkooli arengukava, Õppekava) on välja töötatud kaasava hariduse baasil. Meie koolis me ei jaga lapsi “õigeteks” ja “erilisteks”.   Waldorfiõppekava on spetsiaalselt koostatud lapse sotsiaalse, emotsionaalse ja intellektuaalse arengu loomulike etappide järgi hingelist ja vaimset olemust ning nende olemusosade arengut ja omavahelisi seoseid. Me oleme kindel, et waldorfmeetodid sobivad ka tähelepanu nõudvatele lastele.
Selles küsimuses langevad meie seisukohad uurijate Nelis & Pedaste (Nelis & Pedaste 2020) kokku, et kaasav haridus on lähenemisviis, mis tagab õppijatele sotsiaalse integratsiooni ja kuuluvustunde osana laiemast kogukonnast, sõltumata nende erivajadustest. Kaasamine toimub läbi aktiivse ja teadliku osalemise ning individuaalse lähenemise, toetades õppija arengut ning võimaldades tal saavutada oma täieliku potentsiaali.
See lähenemine on mulle väga lähedane.

Oma professionaalses tegevuses toetun L. S. Võgotski ideedele, kes rõhutas sotsiaalse ja individuaalse toe olulisust õppimisprotsessis, samuti J. Piaget (1977) konstruktivismi teooriatele, mis rõhutavad hariduskeskkonna kohandamise vajadust õppijate individuaalsetele vajadustele. Neid lähenemisi rakendades viin oma praktikasse selliseid tugimeetmeid nagu individuaalsete õppekavade (IÕK) väljatöötamine, käitumise tugiplaanide koostamine, õpetamise korraldamine spetsialiseeritud rühmades (näiteks õppe- või tasemetoetusgruppides), individuaalse või rühmaõppe pakkumine osakoormusega, samuti spetsiaalsete tundide ja koduõppe läbiviimine. (Haridus- ja Noorteamet [HARNO], 2022)

​

​​Kuidas rakendan praktikas hariduslike erivajadustega seotud õppekorralduse võimalusi

​

Oma praktikas olen olnud seotud õpilastega, kellele on õppekorralduslikult määratud individuaalne õppekava, osaajaga õpe rühmas ja individuaalselt, õpitulemuste vähendamine ja lihtsustatud õppekaval õppimine. 

Kooli pakutav tugi jaguneb kolmeks: üldine, tõhustatud ja eritoetus.

Ajutiste õpiraskuste korral, mis on tingitud tervislikust seisundist, tundidest puudumisest, lapse vaimsest tervisest või kergematest probleemidest suulise ja kirjaliku kõnega, saab kool kohandada õpet lapse individuaalsete vajaduste ja võimete järgi, tehes muudatusi õppeajas, -protsessis ja -keskkonnas. Lapsele võib olla vajalik ka ajutine või perioodiline täiendav juhendamine. Koolis on võimalik õppe individualiseerimine: tööjuhiste täiendavad selgitused, kohandatud õppevahendid, erineva raskusastmega ülesanded, abimaterjalid, mis toetavad taju ja mälu.

​

Kuidas märkan õppeprotsessis teistest eristuvat õppijat ja toe vajadust

​

Minu praktikas on olnud mitmeid selliseid juhtumeid, ja kahjuks pean tõdema, et nende juhtumite arv on minu töös kasvamas.

Näiteks toon juhtumi anoreksiaga. Mul tuli uurida palju kirjandust, et mõista, kuidas selliste lastega suhelda. Üks selle haiguse tunnusjooni on perfektsionism, mis ühest küljest hõlbustab õppimist, kuna laps pingutab väga, et kõik ülesanded õigel ajal ja korralikult täita. Tüdruk, kes oli haiglas, osales haiglakooli tundides, kus õpetaja võttis minuga ühendust ja me vahetasime kirju. Kui tüdruk koju naasis, koostasin talle individuaalse õppegraafiku, mille järgi ta sai suulised ülesanded esitada ja testid sooritada. Kuid sellel haigusel võib olla ka teine külg – motivatsiooni ja tahtejõu puudumine koolis käimiseks ja ülesannete täitmiseks, kui laps jääb koju. Sellisel juhul on väga oluline koostöö vanematega.

​

Mul on õpilane, kellel tekkisid samuti toitumisprobleemid, kuid tema puhul viis see energiataseme languseni ja kognitiivsete võimete vähenemiseni. Ta suutis koolis osaleda vaid 2-3 tundi päevas. Tihedas koostöös emaga leppisime kokku, et koostan talle individuaalse õppekava ja määran aja suuliste ülesannete sooritamiseks.

Eelmisel aastal oli mul selliseid õpilasi 1, sel aastal juba 3.

​Seitsmendas klassis on meil moodustatud tempogruppide süsteem, mis tähendab, et klass on jaotatud kaheks rühmaks vastavalt õpilaste teadmiste ja oskuste tasemele.

​

Õpilastele antakse ülesandeid, mis vastavad nende võimetele, teadmistele, õpioskustele ja huvivaldkonnale. Tasemerühmad võivad eri õppeainete puhul koosneda erinevatest õpilastest ja need moodustatakse tavaliselt terveks õppeaastaks. Tasemerühmas toimuvat õpet organiseerib klassi- või aineõpetaja, kes lähtub ulatuslikust õppekavast, kasutades erinevaid õpetamismeetodeid ja tasemele vastavaid õppimisvõimalusi. Ajutiste õpiraskustega lapsel peaks olema võimalus edukuse paranemisel liikuda teise rühma. Õppetoetuse rühm, tasemerühm või eriklass peab olema põhjendatud ja ajaliselt piiratud vastavalt õpilase vajadustele ja kas õpilase erivajaduste õppe koordinaatori, väliskonsultatsioonigrupi või mõlema soovitustele.

​

Tõhustatud tugi tähendab, et laps võib vajada pidevat tugispetsialisti abi, individuaalõpet kodus või rühmas, individuaalset tuge klassitundides või eriklassis õppimist, kus võib olla kuni 12 õpilast.​

Minu teises koolis töötan klassides, kus õpilased vajavad tõhustatud tuge. See nõuab erilisi meetodeid ja kohandatud ülesandeid, eriti laste puhul, kellel on diagnoositud kõne- ja keele arengu mahajäämus, piiratud mälu maht või muud erivajadused, mis nõuavad õppekava ja materjali mahu vähendamist. Töötades sellistes klassides, aitavad mind teadmised, mis on omandatud õppeaines "Haridustehnoloogia eripedagoogikas ja logopeedias", kus me õppisime kasutama haridustehnoloogilisi rakendusi, mis toetavad erivajadustega õpilasi. Kursuse raames lõime lihtsaid digimänge ja interaktiivseid õppematerjale, täpsemalt Scratch programmeerimiskeskkonnas. (LINK , selgitus)

Selleks et õppekorralduslikke jt toe vajadusi määrata ja rakendada peab eelnevalt õppeprotsessis eristuvat õppijat märkama. Õpiraskustega õpilased eristuvad teistest õppijatest erinevate tunnuste poolest.
 

 

Kuidas ma teen koostööd HEV koordinaatoriga individuaalse arengu jälgimise kaardi avamisel ja täitmise

Praegu me  vaatleme minu kolleegidega ühe õpilase hakkamasaamist eakohase 3. klassi materjaliga, et tuvastada, millist eripedagoogilist tuge õpilane vajab ning samuti täidan õpilaste individuaalse arengu jälgimise kaarte (NÄIDE).

​

 Tavaliselt oma esmaste märkamiste järel olen rakendanud õpilastele üldtoe meetmeid, milleks võivad olla ajutine lisajuhendamine, IÕK, kohustuslikud õpiabitunnid (PGS, 2023).

​

​​Eelmisel aastal oli õpilastel minu ainega raskusi. Lapsed ei saanud oma ülesandeid täita. Kui tunnis oli kõik enam-vähem selge, jäid kodutööd tegemata. Tahtsin ennetada suuri õpilünki ja õpiraskusi oma aines ning tõsta motivatsiooni, mis hakkas kaduma. Koos klassijuhatajaga määrasime neile abi pärast koolitundi. Juhendajatundides saime käsitleda puuduolevaid teemasid, üle vaadata teemad, millest arusaamatuks jäid ja õpilünki täita. Tänu sellele on õpilased minu tundides muutunud enesekindlamaks, neile meeldib õppeprotsessis osaleda ja mis kõige huvitavam, neile meeldib kodutöid vastata. (ARTHUR)