1.4 Koostöise õppija kujundamine

​

​

1) töötab välja ja visualiseerib ühistel väärtustel põhinevad kokkulepped koostöös õppijatega

​

Klassireeglid

Minu jaoks ei ole reeglite loomine klassis pelgalt vormitäide, vaid viis usaldusliku ja toetava suhte loomiseks. Ühelt poolt põhinevad need reeglid kõigile osapooltele olulistel väärtustel ning aitavad kujundada koolikeskkonna ennustatavaks, turvaliseks ja arengut toetavaks. Teiselt poolt on need ka ühise vastutuse tööriist — iga õpilane tunneb, et tema panus mõjutab klassi õhkkonda. Nagu rõhutatakse ka lähenemises Responsive Classroom (2020), suurendab õpilaste kaasamine reeglite loomisesse nende motivatsiooni, tugevdab kuuluvustunnet ja aitab arendada eneseregulatsiooni oskusi.

Me ei võta lihtsalt vastu valmis käitumisreegleid — me arutame õpilastega:

• Mis aitab meil tundides end hästi ja turvaliselt tunda?

• Millised teod toetavad ühist tööd?

• Kuidas saame üksteise eest hoolitseda?
   

Siin on näited meie reeglitest, mis põhinevad väärtustel (austus, vastutus, tugi ja koostöö, turvalisus, kasvule suunatus):

• „Me kuulame, kui keegi räägib.“

• „Vigu võib teha — peamine on õppida.“

• „Me pingutame, isegi kui alguses ei tule välja.“
   

Oluline on mitte ainult neid reegleid koos luua, vaid ka nähtavaks teha.

Ühel aastal kujundasime VEPA metoodika põhjal plakati kolme veeruga: mida soovime klassis näha / kuulda / tunda. Teisel aastal lõime koos õpilastega „kasvule suunatud fraaside“ komplekti Carol Dwecki lähenemise põhjal (näiteks: „Ma alles õpin“, „Veast saab õppida“, „Ma võin abi küsida“). Need fraasid ripuvad klassis meie kokkulepete kõrval ja meenutavad, et õppimine on protsess.

Reeglite arutelud algavad juba septembris, õppeaasta alguses. Me pöördume nende juurde regulaarselt tagasi — kui midagi ei tööta, sõnastame ümber. Nii jäävad reeglid elavaks ega 

Koolireeglid

Lisaks meie klassi kokkulepetele kehtib koolis ka ametlik kodukord (kodu­kord). Huvitaval kombel tõlgendavad seda reegliraamatut õpilased, lapsevanemad ja õpetajad mõnevõrra erinevalt. Üks sageli arutatud punkt puudutab kodutööde avaldamise tähtaega: vastavalt kooli reeglitele peavad need olema üles laetud hiljemalt kell 16:00 samal päeval ning nädalavahetustel ei anta ülesandeid esmaspäevaks.

Kahjuks ei järgita seda reeglit alati. Mõnikord laaditakse ülesanded üles hiljem või ei märgita neid üldse eKooli / Stuudiumisse, kuigi need mainiti tunnis suuliselt. See võib tekitada arusaamatusi ja vähendada usaldust lapsevanemate, õpilaste ja õpetajate vahel.

Kui ma ise ülikoolis õppides õpetajana töötasin, juhtus mulgi, et ei jõudnud ülesannet õigeaegselt laadida. Me leppisime õpilastega ausalt kokku:
kui ülesannet ei ole eKoolis või Stuudiumis enne kella 16:00, siis seda ei ole antud.

Seda reeglit arvestan ka oma planeerimises: kui ma ei jõudnud ülesannet avaldada, siis ma seda ka järgmises tunnis ei kontrolli. Selline kokkulepe aitab hoida läbipaistvust, ennustatavust ja õiglustunnet — mis on eriti oluline nooremate kooliastmete laste ja nende perede jaoks.

 

2) suunan õppijaid üksteisega arvestama ja toetama võttes arvesse rühmaprotsesse ja dünaamikat

​

Ma usun, et tõhus koostöö laste vahel on võimalik ainult siis, kui arvestada rühmadünaamikat ja kollektiivi arenguetappe. Nagu rõhutab H. Krips (2017), ei ole klass lihtsalt õpilaste kogum, vaid keeruline psühhosotsiaalne süsteem, kus olulised on rollid, suhted, emotsionaalne kliima ja koostööstruktuur.

Oma töös lähtun ma rühma arengu mudelist, mille on välja töötanud B. Tuckman (1965; Tuckman & Jensen, 1977). 

Igal etapil kasutan ma sobivaid meetodeid, mis aitavad õpilastel teineteist paremini tundma õppida, tugevdada koostööd, arendada austust ja hoida klassis positiivset õhkkonda. Püüan jälgida, millises arengufaasis klass parajasti on, ning valin vastavalt sellele ülesandeid, mis sobivad grupi emotsionaalse ja suhtlusliku olukorraga.

Kujundamise faasis, kui lapsed alles hakkavad üksteist tundma õppima, toimivad eriti hästi tutvumismängud ja ühised tegevused väikese keelelise koormusega – näiteks Name Song, Pass the Ball, Find someone who.... Need harjutused aitavad luua esimesi sidemeid ja annavad lastele turvatunde ning kuuluvustunde.

Normaliseerumise etapis, kui klassis kujunevad esimesed koostööreeglid ja rollid, toimivad hästi rühmatööd ja rollimängud. Näiteks mängus At the shop jagatakse rollid müüjate ja ostjate vahel, kasutatakse lauseid nagu “I want…”, “How much is it?”, ning õpitakse kuulama ja arvestama teistega.

Erilist väärtust omavad koolivälised ühised ülesanded, mis nõuavad iseseisvat planeerimist ja koordineerimist. Näiteks töötasid kaks õpilast loovtöö kallal teemal "Mina ja Pärnu", mille käigus pidid nad leidma linnas kohti, mis on seotud ühe kangelasega, neid pildistama, koostama esitluse ja esinema klassi ees. Sellised ülesanded arendavad mitte ainult keeleoskust ja uurimisvõimet, vaid ka planeerimisoskust, kokkuleppimisvõimet ja austust partneri ideede vastu.

Teiselt poolt rõhutab Krips (2017), et igas klassis kujunevad aja jooksul sotsiaalsed rollid – liider, vaikija, abistaja, vastanduja, kõrvalejäetu. Minu ülesanne õpetajana on vältida negatiivsete rollide kinnistumist ja pakkuda igale lapsele võimalust end proovile panna positiivsetes sotsiaalsetes rollides.

 Üks tõhus meetod on rollide roteerumine rühmatöös: projektiülesannetes saavad kõik õpilased kordamööda olla liider, ajahoidja, ettekandja, motiveerija. See aitab vältida stereotüüpide kinnistumist, vähendab konkurentsi ja tugevdab õiglustunnet.

Seega toetan ma austuse, koostöö ja kaasatuse arengut, lähtudes rühmaprotsesside seaduspärasustest (Krips, 2017), ning püüan tagada, et iga laps tunneks end koolielu väärtustatud ja kuulatud liikmena.

​