5.2. Lapsevanema nõustamine
õppimise valdkonnas

5.2.1. annan tagasisidet õppijale ja lapsevanemale õppija arengu kohta

Põhikooli riikliku õppekava §16 lõike 2 kohaselt (2011) nõustab kool vajadusel lapsevanemaid õppija arengu ja koduõppe toetamise küsimustes. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab kool tagama õpilastele ja vanematele ligipääsu infole õppekorralduse kohta ning pakkuma nõustamist õppega seotud teemadel.

Eesti keelele ülemineku tingimustes, kus lapsed räägivad kodus vene või ukraina keelt, õpivad eesti keeles ning õpivad aine raames veel kolmandat keelt, on vanematel sageli keeruline mõista, mis tunnis toimub ja kuidas laps end tunneb. See kehtib eriti perede puhul, kes on stressiolukorras — näiteks pagulased. Vanematel ei pruugi olla stabiilsust, vaba aega, jõudu ega enesekindlust. Seepärast pean eriti oluliseks, et annan vanematele regulaarselt ja inimlikult teada, kuidas lapsel koolis läheb.

Kasutan kolmeosalist tagasisidevormi ning rakendan seda pärast iga tundi või olulisemat sündmust. Näiteks:

Mis õnnestus: „Kirjutas 25 lausega grammatikatesti — kõik õigesti.” „Soovis ise vastata esimesena ja sai edukalt hakkama.”

Mis valmistas raskusi: „Ei suutnud kirjalikule ülesandele keskenduda, see jäi tegemata.” „Tunni teises pooles hakkas tähelepanu hajuma.”

Mida saab teha kodus: „Töölhehed on eKooli üles laetud — kui võimalik, tehke kodus läbi.” „Võiks suuliselt korrata tunni 3 võtmesõna.”

Selline vorm võimaldab vanematel näha mitte ainult probleeme, vaid ka lapse tegelikke saavutusi, ning mis kõige tähtsam — mõista, kuidas nad saavad ise toetada. Isegi lühikesed, aga regulaarsed teated loovad usaldust kooli ja pere vahel, eriti kui kodune keel ei ole õppekeel. Paljud vanemad hakkavad rohkem vastama, kirjutama, ülesannete vastu huvi tundma ja uurima, kuidas nad saaksid paremini toeks olla. Lapsel tekib tunne, et tema pingutusi märgatakse nii kodus kui koolis — see annab täiendavat motivatsiooni.

Muidugi on ka raskusi: vanemad ei reageeri alati kohe, mõnele peab kirjutama eriti lihtsas keeles. Kuid just selline rahulik, lugupidav ja järjepidev tagasiside aitab luua toimiva ja usaldusliku kontakti — eriti seal, kus ühist arusaamist algselt pole.

5.2.2 kaasan ja rakendan lapsevanemaid õppija arengut puudutavate otsuste tegemisse ja õppetegevustesse

Ulatusliku ülemineku ajal eestikeelsele õppele seisid paljud venekeelsed pered keerulise valiku ees: kas jääda venekeelsesse klassi või minna üle eestikeelsesse keelekümblusklassi. Minu ülesanne õpetajana ei olnud kedagi ümber veenda, vaid luua tingimused teadliku valiku tegemiseks. Aitasin vanematel mõista, kuidas on mõlemas mudelis õppetöö korraldatud, milliseid ressursse see eeldab ja millised on võimalikud toetusmeetmed.

Kõik arutelud toimusid individuaalselt, rahulikus ja avatud vormis — iga pere olukorda austades. Analüüsisime koos vanematega riske ja võimalikke strateegiaid. Tulemused olid järgmised:

Mõned pered otsustasid jääda venekeelsesse klassi, kuid hakkasid teadlikult tugevdama keelekeskkonda väljaspool kooli — ringide, kursuste ja eestikeelse lisasuhtluse kaudu.

Teised valisid ülemineku eestikeelsesse klassi, olles ette valmistunud raskusteks ja leppides eelnevalt kokku kodustes ja koolipoolsetes toetusmeetmetes.

Leidus ka peresid, kes otsustasid proovida, ent naasid hiljem — seda ei käsitletud süüdistavalt, vaid osana ühisest mõtestamis- ja sobiva õpitee otsimise protsessist.

Selle töö tulemusena ei olnud vanemad enam passiivsed teabe vastuvõtjad. Nad hakkasid osalema otsuste tegemises, mõjutama haridustee valikut ning käsitlema raskusi mitte läbikukkumisena, vaid osana protsessist. ( FOTO1, FOTO2)

Piltidel on kirjutatud:

Pärast kolme aastat selles koolis õppimist olin veendunud, et mu lapsed ei hakka seal õppima. Lõpuks kartsin riski (eesti kooli üle minna) — selleks oli põhjusi: mu vanemad ütlesid pidevalt, et ta ei tule toime. Ühesõnaga, mu elus oli aeg, mil nende mõju oli liiga suur — mitte nii, nagu peaks. Tänu jumalale on see nüüd muutunud, kuid selles [koolis] pean ma talle praegu peaaegu kõiges abiks olema.

Teie viisite oma lapse eesti kooli; ilmselt oleks keelekümbluses haridus olnud kehvem. Ühesõnaga, ma ei tea — võib-olla eksin —, kuid kõrvalt vaadates tegite kõik õigesti.

5.2.3.nõustan lapsevanemaid õppimist toetava kodukeskkonna

Klassis, kus õpivad erineva rahvusliku ja keelelise taustaga lapsed, on eriti oluline pakkuda individuaalset tuge nendele peredele, kes seisavad silmitsi kohanemisraskuste, ebastabiilsuse ja ülekoormusega. Üks minu õpilastest on poiss, kellel on väljendunud hüperaktiivsus. Tema emakeel on vene keel, õppetöö toimub eesti keeles ning inglise keelt õpib ta kolmanda keelena. Tal on keeruline pikemat aega tähelepanu hoida, keskenduda kirjalikele ülesannetele ja järgida juhiseid. Samal ajal tunneb ta elavat huvi inglise keele vastu ja soovib olla edukas.

Koos tema emaga kujundasime partnerlussuhte, mis põhineb usaldusel ja konkreetsel kokkuleppel. Koduse toe osas leppisime kokku lihtsates ja praktilistes sammudes: jagada ülesanded lühikesteks osadeks, kasutada õppimisel visuaalseid kaarte, joonistamist ja liikumist, teha enne töö alustamist lühikesi pause ning korrata uusi sõnu mänguliselt, näiteks lapse suulise jutustuse kaudu emale. Soovitasin ka kujundada kodune õpikeskkond võimalikult rahulikuks ja lihtsaks – üks laud, üks konkreetne koht, ilma segavate stiimuliteta ning selgelt piiritletud töö alguse ja lõpuga.

Muidugi ei toimi kõik kohe. Vanemal on raske luua püsivaid harjumusi olukorras, kus pere elu on ebastabiilne ja igapäevaselt stressirohke. Pole alati aega ega jõudu kõike soovitatut järgida, ja ka kodus võib keskendumist takistada lärmakas keskkond või väiksemad lapsed. Hoolimata sellest hakkasid aja jooksul ilmnema positiivsed muutused. Laps muutus enesekindlamaks ja rahulikumaks, ta lõpetas sagedamini ülesandeid ning mäletas rohkem uusi sõnu, sest kordas neid iseseisvalt kodus. Ema muutus vähem ärevaks ja hakkas ise sagedamini lahendusi pakkuma.

See juhtum näitas, et ka väikestel soovitustel võib olla suur mõju – kui need on antud austavas ja arusaadavas vormis ning arvestavad konkreetse pere tegelikku olukorda. Kõige tähtsam on olla toeks, mitte nõuda võimatut, vaid aidata teha väikseid ja reaalselt teostatavaid samme.

5.2.4. juhendan ja toetan kolleege nõustamistegevustes

Lähtun seisukohast, et õpetaja ja lapsevanemate suhted on suures osas õpetaja isiklik territoorium. Igaüks kujundab selle omal moel, sõltuvalt oma suhtlusstiilist, kogemusest ja enesekindlusest. Püüan mitte sekkuda ja mitte anda soovimatuid nõuandeid — mitte ükskõiksusest, vaid austusest kolleegide professionaalse iseseisvuse vastu.
Aga on olukordi, kui on vaja tuge. Mõnikord on kolleegil elus keeruline periood — isiklikud asjaolud, ülekoormus või lihtsalt emotsionaalne kurnatus. Sellistel hetkedel võivad lapsevanemad, eriti aktiivsed, „peale tulla“ — pretensioonide, ärevuse ja nõudmistega. Ja siis ei pruugi õpetajal lihtsalt jääda ressurssi veel üheks kohtumiseks või selgituseks.

Sellistel juhtudel võin öelda:
– Ära kiirusta vastusega — mõnikord on parem võtta paus ja mõelda, kuidas vestlust konstruktiivselt läbi viia.
– Ära lepi kohtumist kokku „miinusajal“ — kui oled juba nullis, on parem veidi edasi lükata, kui pidada kohtumine väsinuna ja saada veelgi rohkem pinget.
– Valmistu ette — võid visandada võtmefraasid, kirja panna, millest soovid (või ei soovi) rääkida. See aitab fookust hoida.
– Ära karda kutsuda kohtumisele „kolmandat“ — kui vestlus võib olla keeruline, soovitan vahel võtta kaasa klassijuhataja või mõne teise kolleegi. Lihtsalt selleks, et oleks tunda toetust.

Mõnikord on juba suur abi lihtsalt kõrval olla, kuulata, mitte vähendada tundeid ja öelda: „Ma mõistan sind.“ Ma ei mängi „lapsevanemate eksperdi“ rolli, kuid vajadusel püüan olla soe ja usaldusväärne õlg, mitte surve ja hinnangute allikas. Ja mulle tundub, et just selline lähenemine aitab kolleegidel end turvaliselt tunda ja leida oma viisi lapsevanematega koostöösuhet luua.

Kirjandus