Õppija toetamine
Õppija toetamine
Pean seda väga oluliseks et õpetajad õpetavad ühte klassi järjest mitu aastat. See tugevdab õpetaja-õpilase-pere-kooli suhet ja lihtsustab nendevahelist läbisaamist. Samuti suurendab see usaldust, sest usaldusiku suhte loomine võtab aega. On ilmne, et õpilased taluvad õpetajavahetust üsna raskelt. Õpilased peavad kohanema uue õpetaja stiili ja nõuetega; see on emotsionaalselt kulukas. Vajan õppeprotsessi seadistamiseks vähemalt 3 kuud.
Aaro Toomela on öelnud, et õpetaja loob õpetamiseks keskkonna, milles lapsel on võimalus areneda. Kui see keskkond on loodud vastavuses lapse hetkeomadustega ja tema arengupotentsiaaliga (millel on alati piirid!), siis on tegemist hea õpetamisega. Seda püüan ma alati meeles pidada ja rakendada.
Õpetajana olen teadlik laste ja noorte arengu seaduspärasustest. Kuna õpetan põhikooli algklassides, siis keskendun just 7-12-aastaste noorte arengule. Pedagoogiliselt on minu õppetöö taustal kogu aeg L. Võgotski "Arengu lähedustsooni" teooria, mis viitab ülesannete arvule, mida laps suudab täita. Vahetu arengutsooni alumine piir on oskuste tase, mida laps suudab iseseisva tööga saavutada (seda nimetatakse ka lapse tegelikuks arengutasemeks). Ülemine piir on potentsiaalne oskus, mida laps saab omandada võimekama mentori (st vanem, vanem õde-vend vms) abiga. Ma ehitan oma koolituse lihtsast keerukani: üksikutest sõnadest kõneni koos toega ja seejärel iseseisva kõneni ilma toetuseta.
Jälgin artikleid, mida avaldatakse Õpetajate Lehes ja mida kirjutatakse Eesti Haridusteaduste Ajakirjas.
Mä keskendun üldpädevuste kujundamisele võõrkeeleõpetuses Waldorfkoolis. Pädevustes eristatava nelja omavahel seotud komponendi – teadmiste, oskuste, väärtushoiakute ja õpioskuste – õpetamisel on kandev roll õpetajal, kelle väärtushinnangud ja enesekehtestamisoskus loovad sobiliku õpikeskkonna ning mõjutavad õpilaste väärtushinnanguid ja käitumist.
Võõrkeeleõpetuse eesmärkides ja tulemustes sisalduvad keelepädevus, kultuuridevaheline pädevus (väärtushinnangud, käitumine) ning õpioskused.
Võõrkeeli õpetades kujundatakse kõiki üldpädevusi seatud eesmärkide, käsitletavate teemade ning erinevate õpimeetodite ja tegevuste kaudu:
+ kultuuri- ja väärtuspädevuse arengut toetatakse õpitavaid keeli kõnelevate maade kultuuride tundmaõppimise kaudu.
Näiteks,
1. kooliastmes vahendab õpetaja lapsele mitmekülgselt teisele kultuurile iseloomulikku: folkloor, poeesia, muusika, igapäevane elu-olu, harjumused, kombed.
Ma isiklikult kasutan järgmiseid metoodilisi võtteid nagu laulude, luuletuste, dialoogide ja muinasjutu rollide esitamine. (rohkem siin)
DIGIVAHENDID
Meie waldorfkoolis digivahendeid ei kasutata ning meediavahendid jäetakse teadlikult teatud eani kõrvale.
Waldorfpedagoogika peab kõige tähtsamaks kuni 7. eluaastani arendada välja lapse kehameeled: need on liikumise, tasakaalu, kompimise ja elumeel. Neil alusmeeltel baseeruvad kõik kõrgemad meeled. Anda lasteaiaealisele kätte nutitelefon või panna ta teleka ette, et ta paigal istuks ja vanemaid ei segaks, on täiesti vastupidine sellele, mida laps tegelikult vajab.
Lähtuvalt lapse arengu seaduspärasustest on Steineri sõnul 12. eluaastani tähtis toetada ennekõike lapse tunnetuslikku ja füüsilist arengut ning sotsiaalseid oskusi, mis on aluseks kõrgemate pädevuste arengule. „Kui laps veedab palju aega ekraani ees, ei arene piisavalt tema tunnetus- ja mõtlemistegevus ning vahetuks suhtlemiseks pere ja eakaaslastega jääb üha vähem aega. Ka on ekraani ees veedetud aeg seotud ülekaalulisuse, uneprobleemide, tähelepanu kadumise, madala empaatiavõimega, halvemate akadeemiliste tulemustega koolis ning arstide hinnangul pahatihti ka vaimsete häirete tekkimisega. Argument, et arvutist on saanud igapäevaelu osa ja paljud lapsed kasutavad meediavahendeid kodus väga varakult, ei õigusta nende kasutamist koolis, vastupidi, kool peaks olukorda tasakaalustama. Õppimise aluseks on reaalse elu kogemused ja inimeste vahetu suhtlus, mida digivahendid ei saa asendada. Digioskusi on õige aeg hakata tundma õppima siis, kui lapsel on kriitiline mõtlemine välja kujunenud.”
8. klassis on õpilasel enamasti välja kujunenud tahe, sotsiaalsed ja suhtlemisoskused, gruppi kuuluvuse tunne, kriitiline mõtlemine ja oskus valikuid teha. Sel ajal võiks ka meediaõpetusega algust teha, et noor oskaks asjadel vahet teha ega jääks sellest sõltuvusse.
Meie waldorfkoolis pole telefoni kasutamine lubatud, ei vahetunnis ega veel vähem õppetunnis. Me lepisime kokku et telefonid on alati kottides. Probleemide ilmnedes korjab õpetaja hommikul telefonid kokku ning pärast tunde tagastab õpilastele. Vanematele on teada antud, et koolipäeva jooksul õpilased telefoni ei tohi kasutada.
Tammsaare kool
Tõsiasi on, et me lapsi maailmast eraldada ei saa, aga kuna nad puutuvad kodus niikuinii ekraanidega kokku – loodetavasti mõistlikkuse piires –, ei tohi lasteaed ega kool sellega kaasa minna, vaid peab olukorda tasakaalustama.
Suur problem on selles et nagu uuringust selgub, et praegu kasutavad pooled õpilased tunni ajal mobiiltelefoni mitte õppimiseks, vaid näiteks sotsiaalmeedias käimiseks. Ühesõnaga, teevad tunnis muid asju, mitte ei õpi. See näitab, et kui me digiseadmete kasutamist ei suuna, tegelevad nad millegagi, mida õpetaja pole planeerinud.
See, et teeme nii nagu lastele meeldib, on kõige kergema vastupanu teed minek. On ju tõestust leidnud, et lapsed ei otsi koolitunnis nutitelefonist infot, vaid teevad kõike muud - see on üsna kontrollimatu protsess.
Kindlasti peab mõtlema mingite üldiste reeglite ja vanusepiiride kehtestamise peale.
