Vastused komisjoniliikmete küsimustele

Kirjutate, et Waldorfpedagoogika peab kõige tähtsamaks kuni 7. eluaastani arendada välja lapse kehameeled: need on liikumise, tasakaalu, kompimise ja elumeel. Palun selgitage, mida mõtlete terminiga „elumeel“?

Rudolf Steiner pani aluse õpetusele inimese 12-st meelest, kus iga meel vastab lapse tahte, tunde ja mõtte arengule erinevas vanuses. Kolmandal eluaastal areneb lapsel "elutunnetus" ja "mõttetaju". Need kaks tunnet aitavad kaasa lapse harmoonilisele arengule. Elumeel vahendab mõnu, heaoluelamust, tunnet, et eluprotsessid on omavahel kooskõlas. Seda arengut toetab rütmiline päevaplaan, lootusrikas elumeeleolu jmt. Elumeel on praktiliste elukogemuste kogum, mida laps peaks saama: aru saama, mis “mul valutab”, mis on “ma olen väsinud” ja nii edasi ...

Rudolf Steiner uskus, et beebi varasem intellektuaalne areng kahjustab teda, pärsib tema tahet, fantaasiat ja heidutab iseseisvaid tegevusi. Mehaaniline meeldejätmine ei saa olla kasulik, kuid see, mida värvib emotsionaalne kogemus, tuleb elus kasuks. Steiner oli veendunud, et kõik teadmised, mida laps saab, peavad olema temal tunnetatud ja ellu viidud. Usutakse, et tänapäeva lapsed ei tea, mida tähendab "ma olen väsinud" (mõttes, et ma olen väsinud tööst, kehalisest tegevusest), kuid nad teavad "ma olen väsinud mitte millegi tegemisest".

Palun kirjeldage, kuidas selgitate välja õppija ja rühma ainealase taseme, õpioskused ja õpimotivatsiooni.

Uued õpilased

Igal aastal oli mul õpetajana võimalus kohtuda uue õpilaste rühmaga.

Tavaliselt räägivad aineõpetajad uueks õppeaastaks valmistudes klassijuhatajatega õpilaste tugevatest ja nõrkadest külgedest, üldistest õpioskustest ja sotsiaalsetest oskustest.

Kahjuks meie Waldorfkoolis selline võimalus puudub, sest vene keele õpe algab 1. klassist. ja enne 1. septembrit me teame oma esimesse klassi õpilastest vähe.

Minu õpilased

Minu klassides on 20 õpilast või alla selle ning tean iga õpilase tugevaid ja arendamist vajavaid külgi.

Õppija ainealane tase selgub igapäevase õppeprotsessi ja samuti individuaalsete tunnitööde käigus. Õpioskuste taset saab selgitada välja, jälgida ja arendada läbi õppimise protsesside – individuaalne töö ning paaris- ja rühmatööd.

Eriti tähtis on saada ülevaade erivajadustest. Kui klassis on erivajadustega õpilasi, vestlen kindlasti ka kooli psühholoogiga, et tutvuda paremini konkreetse õpilase vajadustega ja panna erivajadusega õpilast ennast klassis turvaliselt tundma. Kui mõnel õpilasel on tugiisik, vestlen esimesel võimalusel ka viimasega, sest tugiisik teab kõige lähemalt erivajadusega õpilase iseärasusi ja saab soovitada toetavaid tegevusi. Olen kontakti tähtsust tugiisikuga ise kogenud Aspergeri diagnoosiga ning ATH-diagnoosiga õpilasi õpetades.

Õpimotivatsioon

Õpimotivatsiooni tase sõltub paljuski sellest, kuidas õpilasel õppetöö ja sellega seonduv sujub. Kui on tagasilööke, siis õpimotivatsioon langeb ja õppija vajab suuremat tuge ja motiveerimist. Kui aga õpilasel toimuvad õppetöös arengud, tõuseb kohe ka tema õpimotivatsiooni tase.

Venemaa-Ukraina sündmuste valguses läksin ausalt öeldes hirmuga kooli, kuna ei teadnud, mis saab laste motivatsioonist vene keelt õppida ja kuidas ma tõstaks motivatsiooni kui probleemid ilmneksid.

Õnneks ei mõjutanud need sündmused minu õpilaste motivatsiooni, suhtumist minu tundidesse ja minusse isiklikult.

Waldorfkoolis ei ole üldse vene rahvusest ega vene keelt kõnelevaid õpilasi.

Tavakoolis, kus ma õpetan, õpib palju vene lapsi ja viimasel ajal on see kool hakanud vastu võtma lapsi ka Ukrainast.

Koostöö klassijuhatajate, teiste õpetajate ja spetsialistidega on muutunud veelgi tihedamaks. Kuigi praegu ei mõjuta maailmasündmused laste õpimotivatsiooni, et saa me tulevikus siiski selles kindlad olla.

Palun tooge konkreetne näide, kuidas arvestate õpetamisel õppija eripäradega.

Õpetajana pean oma töös silmas järgmisi põhimõtteid (keskendun 1. ja 2. kooliastmele sest töötan peamiselt nendega).

 

Esimene kooliastme.

Laste kokkupuude võõrkeele osaoskustega peaks toimuma järk-järgult, et vähendada hirmu uue keele õppimise ees. Seetõttu tuleks võõrkeeleõpetuse algetapis keskenduda eelkõige kuulamis- ja kõnelemisoskuse arendamisele. Peamiseks kuulamismaterjaliks on õpetaja poolt esitatu: salmid, laulud, dialoogid, töökäsud jne.

Kindlasti tuleb jälgida, et kuulatav materjal oleks võimalikult kooskõlas laste keeleteadmistega, sest nende vähesuse tõttu puudub lastel võimalus tundmatute sõnade tähendust ära arvata ning nad võivad liiga raskest tekstist heituda.

 

Suure osa esimese kooliastme laste kõnelemisoskusest moodustavad õpitud sõnavara, fraasid ja laused; laulud, salmid ja dialoogid, mis on meelde jäänud/jäetud minu eeskuju järgides. Tihtipeale on need laused ja fraasid, mida lapsed ei analüüsi, vaid kasutavad pigem alateadlikult. Kõnelemisülesanded sellel tasemel on pigem drilliva iseloomuga ning lapsed harjutavad rääkimist eelkõige kooris või individuaalselt kordamise abil. Samas ma pean jälgima, et harjutused ei muutuks pelgalt mehaaniliseks järelekordamiseks, vaid neil oleks laste jaoks sisuline tähendus. Siin on abiks erinevad äraarvamismängud, mis on lastele motiveerivad ning soodustavad loomulikku keelekasutust.

 

Näiteks

kinnitab õpetaja tahvlile pildid, kus on kujutatud erinevaid esemeid. Ühel lapsel palutakse tulla klassi ette ning valida mõttes üks pildil olevatest esemetest (õpilane võib oma valikust õpetajale sosistada). Teiste laste ülesandeks on ära arvata, millise pildi klassi ees olev laps valis, kasutades selleks konstruktsiooni

У тебя есть …?

Klassi ees olev laps peab vastama kas

Да у меня есть ./ Нет, у меня нет.

 

Kuna võõrkeele õppimine nõuab lastelt alguses suurt pingutust ja tähelepanu, siis peaks see toimuma nii mänguliselt kui võimalik. Mängud aitavad äratada keele vastu huvi ja hoida tähelepanu. Kui mäng on huvitav, tahab laps selles osaleda. Ka arglikemale lastele sobivad mängud hästi, sest need vähendavad keeleõppega seotud pinget ja ärevust.

Mängud sobivad hästi soojenduseks tunni alustamisel, virgutuseks tunni keskel (nn kehakultuuripausid) ja tunni lõpetamiseks.

 

Mängus kasutatavad väljendid jäävad lastele hõlpsasti meelde, kuna neid ei õpita isoleeritult, vaid last köitvate tegevuste kaudu. Mängudel peab võõrkeeletunnis olema kindlasti eesmärk ja neid ei tohiks kasutada lihtsalt ajatäiteks või veerandilõpu meelelahutuseks.

 

Teine kooliastme.

Teises kooliastmes peaks õpetaja julgustama õpilast võõrkeeles võimalikult palju suhtlema. Lisaks suulisele suhtlusele suurendatakse järk-järgult kirjaliku suhtluse mahtu. Lapsed hakkavad õppima grammatikat ja tutvuvad keelereeglitega.

 

Paljudel inimestel seondub grammatika reeglite ning tüütute ja igavate harjutustega.

 Scrivener  väidab, et keelestruktuur kinnistuks, peab laps seda kõigepealt märkama, seejärel aru saama, harjutama ja lõpuks kasutama. Oluline on, et lapsi ei koormataks alguses üle terminitega. Suhtlemispädevuse arendamiseks on oluline õpitud keelestruktuuride kasutamine võimalikult realistlikes situatsioonides. Hästi sobivad selleks mitmesugused rollimängud. Kui grammatika õppimine piirdub vaid reeglite tutvustamise ja harjutuste tegemisega, ei suuda lapsed võõrkeeles suheldes omal käel toime tulla.

 

Keelestruktuuride harjutamiseks ja kasutamiseks sobivad hästi erinevad mängud, probleemi lahendust nõudvad tegevused, informatsiooni küsimine, plaanide ja päevakava kohta küsimine, erinevate küsimustike täitmine jmt.

 

 Oluline on võõrkeele integreerimine teiste õppeainetega ja õppekava läbivate teemade arvestamine.

 

Üks popularsematest ülesannetest on  küsimustik.  

Palun kirjeldage, kuidas teavitate õppijaid õppimise eesmärkidest.

Õpitulemuste olemasolu tuleb kasuks õpilastele.

Tunni õpiesmärkidest teavitamine on rutiinne osa õppetööst. Usun, et õpilaste teavitamine õppimise eesmärkidest on ülimalt oluline. Uuringud näitavad, et see teavitamine

- aitab parandada õpilaste põhiteadmiste omandamist või lühiajalist meeldejätmist.

Miks aga õpitulemused õppimist parandavad? Õpitulemused ei kujundavad ainult seda, mida õpilased õpivad. Kui õpilased teavad, mida nad peavad õppima, saavad nad suunata oma tähelepanu nendele konkreetsetele sõnadele/väljenditele/reeglitele.

- Õpitulemuste jagamine enne õppimist võib samuti suurendada õpilaste motivatsiooni ja kaasatust.

Õpitulemused annavad õppijatele õppimise eesmärgi tunde, vastates korduma kippuvale küsimusele: "Miks ma seda õpin?" Õpitulemused aitavad õpilastel tunda end ainega rohkem seotuna ja tajuda aine sisu kasulikuna. Kui õpilased mõistavad, mida nendelt õppimisel oodatakse, tunnevad nad tõenäolisemalt, et suudavad neid ootusi edukalt täita.

- Annab õpilastele midagi, mille põhjal nad saavad hinnata oma edusamme.

 

Õpitulemuste olemasolu tuleb kasuks ka õpetajatele.

 --Annab kasvatus- ja õppetegevusele mahu ja suuna.

--Annab õpetajale praktilise orientatsiooni õppe planeerimisel ja juhtimisel.

--Eesmärkide seadmine muudab õppeprotsessi juhitavaks, kontrollitavaks ja isegi mõõdetavaks.

Näiteks võin vaadata tagasi igale tunnieesmärgile ja küsida endalt, milline harjutus töötas ja milline mitte ning kuidas saan seda edaspidi muuta.

Kuidas ma teen seda?

Iga tunni alguses selgitan õppijatele tunni eesmärke, sisu ja tegevust.

Mõnikord teatan konkreetse ülesande eesmärgi. Enamasti on see vajalik juhul, kui ülesanne on uus ja õpilased pole selliseid ülesandeid veel teinud.

Tavaliselt ma kirjutan ainult tunni teema tahvlile.

Palun kirjeldage, kuidas valite õpieesmärkidele vastava ja õppijate tasemele sobiva õpivara.

Sellele küsimusele vastades ma kirjeldan, kuidas valmistun 1. klassi tunniks.

  • Laps olla tähendab tohtida mängida, sest mäng on lapse tegelik töö, millega ta rõõmuga tegeleb. See ei ole ajaraiskamine, vaid vajalik. Mäng liitub õpinguga, astub õppimise teenistusse. Pidev harjutamine ja sage kordamine tihti tüütab lapsi, kuid mängu abil saab hõlpsalt sellest üle - mängu toel muutub muidu igav harjutus talle meeldivaks ja ihaldusväärseks.

 

Meemid.

"Meemide" mängimine on väga lihtne. Selleks antakse ühele õpilasele sõna ja ta peab seda ülejäänud õpilastele sümbolite ja žestidega näitama. Sellisel juhul ei saa miimikat hääldada ühtegi fraasi ja teised õpilased saavad rääkida ainult vene keeles.

 

"Värvid"

Mina nimen värvi vene keeles, näiteks зелёный. Lapsed peavad rõivastelt või klassist üles leidma nimetatud värvi, puudutama seda ja kordama selle nime.

 

"Kes see on?"

Lapsed moodustavad ringi. Mängujuht seisab ringi keskel ja näitab loomi. Lapsed peavad vene keeles rääkima, mis loom see on. See, kes esimesena ära arvab, saab juhiks.

 

Hiljem tegusõnu õppides muutub see mänguks "Mida ma teen?"

Lapsed moodustavad ringi. Mängujuht seisab ringi keskel ja näitab tegevusi (söömine, hüppamine, jooksmine jne). Lapsed peavad vene keeles ütlema, mida ta teeb. See, kes esimesena ära arvab, saab juhiks.

 

Run-Freeze mäng

Üks inimene on juht, ta annab käsu: "Jookse". Kõik osalejad jooksevad vabalt. Mõne aja pärast annab mängujuht käsu: "Külmuge! Lemmikloomad! (Võib muuta: muusikariistad, transport, toit jne)" Neid sõnu kuuldes tarduvad kõik oma kohale, püüdes kujutada kedagi lemmikloomadest. Mängujuht arvab arvud ära ja esitab mängijatele küsimusi: „Kas sa oled koer? (või mõni muu lemmikloom) ". Osalejad vastavad "jah, ma olen või ei, ma ei ole".

 

  • Muinasjutud tundides.

Selles ma kirjutasin 

 

  • Õpetuse sisu ja laadi kohta tavitatakse väga sageli vana lauset: ei tule õppida kooli, vaid elu jaoks, millega toonitatakse õppe elulähedust. Paramatultpeab kool kulutama palju aega ja vaeva erinevate oskuste omandamisele. Niikaua, kui õpilased näevad selles elulist vajadust, ei muutu harjutamine neile mõttetuks ja vastumeelseks.

Näiteks koolitarbed: keskendume neile, mis on meie koolis.

Kas teil on kriiti? - Mul on kriit.

Kas sul on vihikut? -  Mul ei ole.

Saame arutada, kas õpilasel on kõik õppematerjalid olemas.

 

Hiljem 3. klassis see teema muutub ning räägime õppetundidest.

Millised õppetunnid sul täna on? Kas sul on matemaatika? - Jah, mul on täna matemaatika.

Ei, mul pole täna matemaatikat.

Kas sa armastad matemaatikat? Jah, ma armastan matemaatikat.

Miks? - Sest see on huvitav.

 

  • See peab olema kooskõlas õppeeesmärkidega.

  • Õppematerjalid peaksid tugevdama ja täiendama, mitte asendama õpetaja õpetamispüüdlusi.

  • Peaks olema arusaadav.

  • Väga rikastav on leida aine lõimimispunkte teiste õppeainetega.

 

Näiteks esimeses klassis lõimivad laulumängud ja pentatoonilised laulud võõrkeeleõpetust muusikaga. Liikumismängud seovad võõrkeelt kehalise kasvatusega. Värvide õppimine on seotud kunstiõpetusega. Matemaatikaga seostub numbrite õppimine, loendamine ja lihtsad matemaatilised mängud. Lõimumine toimub ka loodusõpetusega - õppekäigul võib kirjeldusülesandeid teha võõrkeeles.

Õpetaja arengus on oluline roll refleksioonil, mis sisaldab kirjeldust (mis toimus), analüüsi (mis läks hästi, mis mitte, ja miks läks just nii) ja edasivaadet (mida teen tulevikus). Palun reflekteerige, kuidas olete õppinud looma klassis vaikset ja rahulikku töömeeleolu.

Klassiruumi sisenedes on peaaegu alati nii, et õpilased on haaratud kas rääkimisest või mängust nii tugevasti, et ei märka mitte midagi enda ümber. Mul tuleb midagi välja mõtelda, et nende tähelepanu köita ja meelde tuletada, et vahetund on juba möödas; see võtab aega.

Õppeaasta alguses me lepime kokku, et õpilased peavad ennast koguma selle aja jooksul, kuni ma loen kolmeni, muidu järgneb mingi karistus. Kui ma saan aru, et lapsed märkasid mind aga mäng on liiga huvitav lõpitamiseks, annan nendele 1-2 minutit aega ning alustan kõva häälega loendamist kolmeni „один“, „два“ , „два с половиной“ ( loen vene keeles) ning tavaliselt ma ei jõu hääleda „три“, kui kõik lapsed on juba omal kohal.

Kui lapsed räägivad tunni ajal, pean kõigepealt mõistma põhjust.

Põhjused ei ole seotud minu tunniga.

võib-olla on see esimene päev pärast pühi või vastupidi - viimane päev enne pühi;

võib-olla toimus või tuleb koolis mingisugune üritus;

võib-olla on see kellegi sünnipäev;

võib-olla tekkis vahetult enne õppetundi mingi konflikt;

võib-olla on lapsed pärast kehalist kasvatust elevil ja nii edasi..

 

Sel juhul uurin välja, mis toimub ning võtan tunnist aega, et pühadest või sünnipäevadest vestelda ja siis lähen rahulikult tunniga edasi.

 

Põhjused on seotud minu tunniga.

Muidugi - kui ma ei ole laste tähelepanu keskel ning nemad ei kuula mind, see tähendab, et  midagi läks valesti ning mul on vaja aru saada MIS ja MIKS.

-Mõnikord hakkavad lapsed vestlema, kui neil on igav (näiteks ülesanne on liiga raske või liiga lihtne).

Järeldan, et on parem see ülesanne mõne teisega asendada.

-Juhtub, et ülesanne ise pole selge ja lapsed hakkavad üksteiselt küsima, mida teha.

Järeldan, et ma selgitasin halvasti. Tuleb uuesti selgitada või ei sobi see ülesanne üldse.

Sageli hakkavad lapsed lobisema ja hajuvad, sest nad on väsinud.

See tähendab, et pean muutma tegevuse tüübi teiseks.

Kui see juhtub keset tundi, siis tuleb appi laulmine. Lastele meeldib laulda ja see annab neile uut energiat. Kui lapsed väsivad tunni lõpus, siis kasutan liigutustega ülesandeid.

Väga populaarsed on laul "Hirvel on suur maja" ja mäng "Katkine telefon".

Kuna sama asja mängimine on igav, tuleb tundideks pidevalt uusi mänge otsida.

Loomulikult on minu klassides ka kroonilised lobisejad. Meil on reegel: “Kes räägib palju, see ka kirjutab palju.”

Õppiaasta alguses lepisime kokku, et mul on  ettevalmistatud LISAKODUTÖÖ. See töö on väärt 3 miinuspunkti. Kui laps saab tunnis 3 miinuspunkti, saab ta lisakodutöö.

Minu lobisejad ei armasta saada lisakodutööd, eriti nädalavahetuseks.

Mäletan, et minu kolleeg proovis kasutada rohelise, kollase ja punase süsteemi. Mõte oli järgmine: kui punane silt on tahvlil - see tähendab, et mitte mingisugune rääkimine ei ole lubatud.

Kollane – õpilased võivad vaikselt rääkida, näiteks kui töö on tehtud või ülesanne täidetud.

Roheline – õpilased võivad omavahel vabalt rääkida, kuid mitte lärmata.

Aga see meetod ei olnud kahjuks väga tulemuslik ning ta ei kasutanud seda kaua.

Milliseid muutusi olete teinud oma töös õpilaste ja kolleegide tagasiside põhjal?

Minu vastus sellele küsimusele koosneb mitmest osast.

1. Meetodid

1.1. Lapsed

1.1.1. “Mul on alati 5! Aga selles töös ma ei saanud ma aru, mida on vaja teha ning sain 3-e. Seda ei tohi parandada L”.  “ Ma olen nii väsinud, mul on nii palju kodutöid.”

Tihti kuulen, mida lapsed õpetajate ja tundide kohta räägivad. Enamasti taandub rahulolematus sellele, et ülesandeid ja kodutöid on liiga palju, kuid lisanduvaid teadmisi vähe. Seetõttu jälgin, et ülesanded oleksid selged. Sellest saab kohe aru nii, et õpilased hakkavad kohe ülesandeid lahendama. Kui nad hakkavad üksteiselt küsima, see tähendab, et ma ei seletanud hästi või ülesanne ise on arusaamatu. Enamasti on need ülesanded seotud grammatikaga. Lapsed ei saa kohe aru, mida ja kuidas muuta ja kuhu kirjutada.

1.1.2. Tõhusus

Püüan leida selliseid ülesandeid, mis minimaalse pingutuse ja ajaga annaksid soovitud tulemuse. See on piisavalt raske. Pean kasutama palju katse-eksitusmeetodit.

Kuidas seda kontrollida?

A) Kui materjal on õpitud, jääb see õpilasele paari päeva pärast meelde.

B) Õpilane saab omandatud teadmisi ja oskusi kasutada ilma õpiku või töövihiku toeta.

C) Kodutöö ei võta kaua aega ja ei teki probleeme.

 

1.2. Koostöö vanematega.

Olen õppinud lapsevanematega koostööd tegema. Mulle meeldib waldorfkooli lähenemine, et õpetajad, lapsed ja nende vanemad on kõik kokku üks suur koolipere. See koostöö on eriti oluline töös HEV-lastega.

Näiteks ühel minu klassis käival hüperaktiivsel lapsel oli väga raske võõrkeelt õppida. Alustasin koostööd klassijuhatajaga, siis psühholoogidega, siis pöördusime ema poole. Leppisime kokku, et pärast õppetundi saadan talle lihtsustatud ülesandeid, mida nad kodus teevad ja vaatan hiljem üle.

2. Minu ametiaalsed pädevused

2.1. Õpin töötama HEV-lastega.

Üle-Eestiline statistika ütleb, et HEV õpilasi on igas koolis ca 20%. Pärnu linnas on erinevates koolides HEV märge 0-40% lastel.

Loen palju logopeedia ja eripedagoogika kohta. Ma poleks kunagi arvanud, et see minu jaoks NII põnev on: KUIDAS selliste laste aju töötab ja MIKS, KUIDAS ma saan kasutada seda, mis nendel on ja nii edasi..

Sel aastal mul on uus HEV-klass. (2. kooliastme)

Mõned õpilased valdavad võõrkeelt üsna vabalt, teised on motiveeritud, kuigi keele õpimine on nende jaoks üsna raske.

Mõnel selle klassi lapsel on aju erilise arengu tulemusena (nagu psühholoogid ütlesid) mingi eripära: nad unustavad alati oma koolitarbed. Ütlen ausalt, see on kohutavalt tüütu. Töö oli vaja korraldada nii, et see nende omadus õppimist ei segaks ja konflikte ei tekitaks.

Selle tulemusena kogun tunni lõpus vihikud kokku (vahel ka pastakad) ja hoian neid koolis. Teen tööst klassiruumis foto ja postitan selle TEAMS-i.

 

Kui ma mõtlen enda kui õpetaja arengu peale, siis kõige suuremaks väljakutseks ongi erisuste märkamine ja mitte ainult märkamine, vaid ka neid toetava õpiprotsessi disainimine.

 

3. Mina isiklikult

3.1. “Kõik  on arusaadav. Vene / inglise keel on koolis kõige lihtsam aine (muidu pole lemmik :))”

Minu jaoks oli kõige raskem õppida mitte tundma stressi sellest, et minul ja lastel pole aega kõike seda, mis varem plaanitud, õppida. Aga teiselt poolt: kui planeerin vähem, siis võib juhtuda, et me ei saa programmi läbi. Endale stressi tekitades tekitasin stressi ka klassis ja jälle ei täitnud seda, mida ma planeerisin - nõiaring.

Nüüd ma veendun alati, et minu tund on stressivaba. Ainult siis, kui lapsed tunnevad end mugavalt, saavad nad õpitavast materjalist kiiremini aru ja ma ei pea välja mõtlema 101 harjutust.

Olete õpetajate kolleegiumi liige. Milline on Teie panus kooli arengusse?

Kool ei ole ainult maja, tahvel ja õpikud - see on ka õpetajad ja lapsevanemad ning loomulikult õpilased. Õpetaja roll on viimasel ajal palju muutunud, eriti digimeedia tulekuga. Varem oli see lihtne. Õpetaja oli

- isik, kes jagas teadmisi ja kontrollis nende omandamist;

- inimene, kellel olid vastused kõigile küsimustele,

- kogu teabe hoidja.

Nüüd on aga teave kergesti kättesaadav. Andmete ookean on meie ees vaid mõne klahvivajutuse kaugusel.

Milline on õpetaja roll tänapäeval, kui ta pole enam infoallikas?

Õpetaja roll õpilase elus

Õpetajad mängivad õpilase elus väga olulist rolli. Nad mitte ainult ei aita õpilasi õppetöös või koolivälises tegevuses, vaid vastutavad ka tulevase lapse kujundamise, tema paremaks inimeseks muutmise eest. Õpetaja annab õpilaste sees edasi teadmisi, häid väärtushinnanguid, traditsioone, kaasaegseid probleeme ja lahendusi. Hea õpetaja on väärtus õpilastele ja koolile.

Loomulikult olen teadlik oma rollist iga õpilase elus, tunnen vastutust oma aine hariduse kvaliteedi ning viimaste sündmuste valguses ka vene keele õppimise motivatsiooni eest.

Teisest küljest saan aru, et üks vale sõna, ebatäpne liigutus, ja sa võid murda selle hapra usaldussuhte, mille oled aastate jooksul üles ehitanud; võib põhjustada minu tunni või isegi kooli tagasilükkamise ...

Õpetaja roll õpilase kasvatamisel

Haridus on viimastel aastatel palju muutunud.

Tunni õpetamise süsteem, kus õpetaja seisab, lauad on paigutatud ühtlastesse ridadesse, kõik õpilased vaatavad õpetaja poole, ei tähenda sugugi õpilastevahelist dialoogi, kõik on suunatud sellele, et õpetaja esitab materjal ja lapsed kordavad seda tema järel. Kui üks õpilane vastab tahvli juures, peaksid ülejäänud tähelepanelikult jälgima ja kuulama. Ilmselgelt see olukord täna ei toimi.

Õpilased peavad õppima suhtlema, oma seisukohta väljendama, vestluskaaslast kuulama ja erinevate arvamustega arvestama. Seetõttu on õpetaja jaoks oluline õpilastevahelise suhtluse igakülgne arendamine.

Teadlased usuvad, et muutub ka inimaju struktuur: inimese aju on häälestatud eluks, mida ta vajab, ja tänapäeval muutub selle struktuur pidevast ühelt saidilt teisele viivate linkide klõpsamisest. Lõputu hüperlinkide võidujooksu tingimustes süsteemne mõtlemine ei kujune. Aga õpetaja ülesanne on ikkagi see kujundada ja seda tuleb teha kuidagi teisiti.

Kaasaegne õpetaja on sunnitud ise haridussisu looma. Samas peaks selline sisu olema individualiseeritud – keskenduma üksikutele õpilastele või lasterühmadele, arvestama sellega, et kõiki õpilasi ei huvita sama teema.

Õpetaja aitab õpilastel mõista teadmisi, mõisteid ja reegleid väljaspool õpikut. Teave, teadmised ja reaalne haridus pole ju üks ja sama asi. Mida rohkem kasutavad õpetajad õppeprotsessis reaalseid näiteid, seda paremini saavad õpilased ainest aru.

Õpetaja on palju enamat kui lihtsalt inimene, kes seisab klassiruumis ja annab õpilastele loenguid, kuidas leida arvu ruutjuur või kuidas kirvest teritada. Olen kindel, et kui õpetaja ei tee muud, kui loeb klassi ees PowerPointi slaidilt oma ettekirjutatud märkmeid, võib-olla peaks ta koju jääma.

Ülekoolilised eesmärgid

Õpetajana toon oma õpilaste jaoks ellu õppekava plaanid ja eesmärgid.

Õpetajana olen ekspert selles, mis minu õpilaste jaoks toimib. Oskan anda kasulikku tagasisidet, mis aitab arendada õppekava, luua tõhusat keskkonda ja jälgida õpilaste edusamme. Mina omakorda pean tagama, et minu enda programmid täidaksid nende eesmärkide saavutamisel oma rolli.

 

Näiteks kui kolleeg teeb ettepaneku ühendada geograafia ja vene keele õpe, pean ma välja mõtlema, kuidas seda kombinatsiooni korraldada ja rakendada. Sellise meeskonnatööga saab luua tõhusa programmi, mis vastab kooli vajadustele.

Minu esimene kogemus sellisest koostööst oli 5. klassis:

 Vene keele tundides kordasime üle, mida lapsed geograafias läbi elasid. Tõsi, pidin teesklema, et ma ei tea midagi, aga lapsed õpetasid mind hea meelega.

Olen noor vene keele õpetaja ning arendan pidevalt oma õppevara. Olen koostanud kokkuvõtteid metoodilisest kirjandusest ning oma materjali kolleegidega jaganud.

 

Õpetaja roll koolielu korraldamisel.

Sel aastal on waldorfkool ruumide arvu poolest kasvanud ja  muutunud suuremaks - nüüd on meil terve hoone. Muidugi tegime kogu oma sõbraliku kooliperega asju korda, värvisime seinu, sättisime mööblit jne.

 

Koostööst kolleegidega kirjutasin  

Palun selgitage, mille järgi tunnete ära üldise, tõhustatud ja erituge vajavate õppijate erivajadused.

1.  Kahujks võib igal õpilasel õpingute vältel tekkida vajadus saada täiendavat tuge õpetajalt või tugispetsialistilt ning seda peab olema võimalik kohe korraldada. Iga viies üldhariduskooli õpilane (kokku ca 28 000 õpilast) vajab õppimisel täiendavat toetust, kellest suuremal määral tuge (tõhustatud ja erituge) vajavad ca 8000 õpilast. (allikas: https://www.hm.ee/et/hariduslike-erivajadusega-opilaste-toetamine  )

 

Seaduse järgi (PGS § 46(6) on “Haridusliku erivajadusega õpilane õpilane, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas”.

Lihtsustatult tähendab see, et HEV õpilane on iga õpilane, kelle õpetamisel on vajalik rakendada täiendavaid ressursse, et toetada tema koolis käimist ja õpiväljundite saavutamist.

 

Seadusest lähtuvalt saab rääkida kolmest õpilaste toetamise võimalusest: üldine tugi, tõhustatud tugi ja eritugi.

Üldine tugi. Kui õpilasel esinevad pikemaajalisest puudumisest või muudest põhjustest tingitud ajutised õpiraskused; kirjutamis- või lugemisraskused; probleemid, mis on tingitud sotsiaalmajanduslikust põhjustest, tervislikust seisundist või psüühilistest traumadest jne, saavad nad üldist tuge.

Mida kool saab teha:

  • Individuaalne juhendamine õpetaja poolt

  • Käitumise tugikava (oluline on hinnata, mis toob esile positiivsed muutused ja kas on tulemusi)

  • Õppemahu vähendamine (nt 6 tüüpülesande asemel 3)

  • Nädalakoormuse vähendamine (nt osaline distantsõpe)

  • Kohandatud õpikeskkond (nt vaikne nurk, hüpipall vms)

  • Abiõpetaja

  • Tugispetsialistide teenused

  • Tasemerühmad

  • Vajadusel õpiabitunde individuaalselt või rühmas

  • Õpetamise metoodika kohandamine

  • Erisused hindamisel

 

Näide

Ühes minu klassis oli väga võimekas õpilane: sai kiiresti keele selgeks ja ülesannetest aru, aitas teisi.

Arutasin seda teiste kolleegidega, kõik olid samal arvamusel.

Sel aastal aga ei mõistnud see õpilane tunnis toimuvat. Tundus, et minu ja tema vahele oli müür kasvanud: ta ei kuulanud mind. Kuulab, aga ei kuule.

-...Ma ei saa aru.

-  Millest sa aru ei saa? See ja see tuleks siia ümber kirjutada.

- Ma ei saa aru.

Alguses arvasin, et see on nali, kuid see kordus tunnist tundi.

Vestlusest klassijuhatajaga sain teada, et tema vanemad on lahutamas ja see on lapse reaktsioon.

Laps kannatas selle lahutuse tõttu nii palju, et juba mitu kuud saab ta üldist tuge, millega tuleb arvatavasti jätkata aasta lõpuni.

 

Tõhustatud tugi ajab eelkõige õpilane, kel esineb püsiv õpiraskus, kõnepuue, psüühika- ja käitumishäire või mõni muu puue või tervislik seisund, mille tõttu ta vajab pidevat tugispetsialistide teenust ja reeglina koostatakse talle individuaalne õppekava ühes, mitmes või kõigis õppeainetes. Reeglina on tõhustatud tuge vajavad õpilased kaasatud tavaklassi, aga neile rakendatakse osaajalist õpet individuaalselt või vastavas tasemerühmas, kus rakendatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid, milliseid järgitakse ka koosõppes tavaklassiga. Õpilast toetatakse tugispetsialistide poolt, vajadusel toetatakse õpilast klassis tugispetsialistide soovituste kohaselt individuaalselt õpetaja või abiõpetaja poolt. Kui koolis on piisav hulk ühes vanuses ja sarnasel arengutasemel olevaid õpilasi, kes vajavad spetsiifilist õppekorraldust, nt lihtsustatud õppe rakendamise puhul, siis on võimalik õpet läbi viia ka eriklassis eripedagoogi juhendamisel ja eriklassile koostatud õppekava alusel.

  • pidevat tugispetsialistide teenust ja individuaalset õppekava ühes, mitmes või kõikides ainetes;

  • pidevat tugispetsialistide teenust ja osaajaga õpet individuaalselt või rühmas;

  • pidevat tugispetsialistide teenust ja individuaalset tuge klassis toimuva õppetöö ajal;

  • õpet eriklassis.

 

Minu klassides on hüperaktiivseid lapsi. Neid on väga lihtne märgata - nad ei suuda paigal püsida.

Kuidas ma selliste lastega töötan, kirjutasin 

Mul on klassis üks laps, kellel tema arungepeetuse tõttu esineb püsiv õpiraskus - kõnepuue - ning ta vajab pidevat tugispetsialistide toetust.

 

Erituge rakendatakse õpilastele, kes tulenevalt raskest puudest/liitpuudest või raskest ja püsivast psüühikahäirest vajavad väga spetsiifilist õppekorraldust ning ressursimahukaid tugiteenuseid ehk puudespetsiifilist õppekorraldust, õppekeskkonda, õppemetoodikat, õppevahendeid ja õppes osalemiseks järjepidevat ning süsteemset tugispetsialistide teenust lõimitud sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega. Kaasatuna tavaklassi vajavad nad osaajalist eraldi õpet individuaalselt või rühmas või pidevat individuaalset toetamist klassis. Õpet võib läbi viia ka eriklassi tingimustes. 

  • puudespetsiifilist õppekorraldust, -keskkonda, -metoodikat, - vahendeid ning õppes osalemiseks pidevat tugispetsialistide teenust lõimituna sotsiaal- või tervishoiuteenustega või mõlemaga;

  • osaajaga õpet individuaalselt või rühmas või pidevat individuaalset tuge klassis või õpet eriklassis.

Esmast toe vajadust hindab ja seda osutab kool. Kool tagab õpilasele tema arengu toetamiseks ja taotletavate õpitulemuste saavutamiseks täiendava pedagoogilise juhendamise, tugispetsialistide teenuse ning vajadusel õpiabi individuaalselt või rühmas.

Kui sellest ei piisa ja õpilane vajab tõhustatud või erituge, kaasatakse õpilase toe vajaduse hindamisse Rajaleidja keskuste koolivälised nõustamismeeskonnad ja spetsialistid haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnast: eriarstid, kliinilised logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad jne. Rakendatava toe maht ja sisu ei sõltu niivõrd õpilase meditsiinilisest diagnoosist või määratud puudest, kuivõrd sellest, millist õppekorraldust ja tugiteenuseid ta vajab.

 

Kõige olulisem on märgata.

Ma defineeritaks erivajadustega inimest kui isikut, kes erineb keskmisest oma vaimsete võimete, sensomotoorsete võimete, kommunikatsioonivõimete, käitumise ja emotsionaalse arengu või füüsiliste oskuste poolest nii, et vajab tegevuste ja õppeprotsessi sealhulgas ka kehalise tegevuse kohandamist. Mõnikord erinevad lapsed oma võimetelt, taustalt ja isiksuseomadustelt sedavõrd, et nende arenguvajadusi on raske rahuldada tavakeskkonnas.

Kuidas ma tunnen ära õppija erivajaduse? Ma jälgin lapsi ning pööran erilist tähelepanu lastele, kes erinevad tavalisest, keskmisest õpilast.

Olen märganud, et distantsõppel olemine on mõjutanud õpilaste harjumust koolis käia. Tundub, et kooliskäimine on muutunud vabatahtlikuks ning sellega seoses tuleb teha palju tööd laste ja nende vanematega. Loomulikult toob sage tundide vahelejätmine kaasa negatiivsed tagajärjed: lapsel ei jää aega teiste õpitu järgi õppimiseks, ta ei saa aru, ärritub, väsib ja kõik see on nagu lumepall..

 Ühest küljest selline asjade seis raskendab erivajadustega laste tuvastamist ja teisest küljest muudab nendega töötamise keeruliseks, kuna suhtlus ei ole regulaarne ja süsteemne.

Oleme Pärnu Waldorfkoolis püüdnud õppetööd korraldada nii, et märkaksime iga õpilase erinevaid vajadusi, kuid kindlasti on lapsi, kelle vajadused on erilisemad ja suuremad.

Palun tooge näide, kuidas olete nõustanud ning juhendanud lapsevanemaid ja kolleege õppija toetamisel.

Waldorfkool

Mulle meeldib minu kooli lähenemine. Õpetajad-lapsed-vanemad = üks koolipere. Lapsevanemad on õpetajate partnerid ja oluline on hoida neid kursis kooliga üldiselt ja eelkõige oma lapse arengutega. Uuringud näitavad, et õpetaja ja lapsevanema suhtlus on laste tulemuste parandamiseks oluline.

Minu kui aineõpetaja jaoks on oluline, et lapse motivatsioon minu ainet õppida ei kaoks. Eriti hiljutiste maailmapoliitiliste sündmuste valguses. Jah, see võib väheneda, kuid ei tohiks kaduda.

Esimesel kohtumisel palun vanematel mitte aidata lapsi minu aine kodutööde tegemisel. See on minu töö. Kui õpilane ei saa aru, tähendab see, et ma seletasin halvasti. Usun kindlalt, et õpilase tunne, et ta saab aru ja saab ise hakkama, tõstab motivatsiooni. Kui ta vajab vanemaid, pole see minu kui õpetaja jaoks hea märk.

Teisalt ei saa muidugi eeldada, et laps saab algusest peale ise oma õppimist kodus korraldada. Lapsevanema roll on toetada last kodus õppimisel, luua talle kodus sobiv õpikeskkond, õpetada talle õpioskusi ning sisendada temas kindlustunnet ja kindlustunnet.

Samas palun vanematel mulle (Stuudiumi, Facebooki, Messengeri kaudu) koheselt teada anda, kui kodutöö pole selge või lingid ei avane.

Kui õpilane vajab käsitletava materjali õppimiseks rohkem aega, töötame temaga pärast tunde.

Waldorfkoolis kasutatakse sõnalisi hinnanguid, millel puudub numbriline ekvivalent.

Alguses tundus see äärmiselt ebamugav. Samas on aga võimalus jätta lühike kommentaar, jagada oma tähelepanekuid, rõõme ja muresid.

 

Pärnu Waldorfkool on suhteliselt väike kool ning õpetajate omavaheline suhtlus on väga tihe, st et kõik lapsed on kogu aeg nagu “peo peal” ning õpetajad märkavad kiiresti, kui kellelgi on abi vaja. Kui on kokku lepitud tugimeetmed, siis ka nende tugimeetmete tõhususe analüüs ning üksteisele tagasisidestamine toimub igapäevaselt. Kuna iga nädal toimub õpetajate kolleegiumi koosolek, siis on igal õpetajal võimalik panna koosoleku päevakorda konkreetse õpilase toimetuleku punkt (vajadusel ja võimalusel kaasatakse arutelusse õpilase vanemad). Vaadatakse üle, mis pidi käitumises – toimetulekus muutuma ja kas need muutused on toimunud? Keskendutakse positiivsetele edusammudele. Analüüs peab sisaldama rohkelt eneseanalüüsi – nii õpilase kui õpetajate osas. Lepitakse kokku, kuidas jätkata. Koosolekul räägitu protokollitakse ning edastatakse kõikidele osapooltele.